Kui oma sünnipäeva tähistamisele mõtlesin, teadsin kohe, et 18. sünnipäeva ei saa kuskil toas tähistada, vaid peab ikka midagi tegema, mis päriselt meelde jääb.
18 saab ainult ühe korra. Soovisin veeta aega sõpradega, teha ägedaid mehelikke tegevusi. Otsustasime Paunkülla tulla. Plaan oli tegelikult üsna lihtne: kõigepealt paintballi lahing ja pärast parvsaun, kuhu saame snäkid, joogid ja sünnipäevatordi kaasa võtta.
Tagantjärele võin öelda, et päris hea plaan oli.Toimis täiega!
Paintball algas rahulikult. Esimesed viis minutit.
Enne mängu saime varustuse ja instruktaaži. Räägiti reeglid läbi, näidati, kuidas relva kasutada, ja hoiatati ka kohe, et kael ja muud katmata kohad tasub salli, kapuutsi või millegi muuga ära katta. Üks meist otsustas küll, et see soovitus on rohkem nagu… soovitus. Aga sellest natuke hiljem.
Meid jagati kaheks tiimiks ja kokku mängisime kolm mängu. Esimese mängu alguses oli kõigil veel natuke see tunne, et vaatame, mis saama hakkab. Siis hakkasid kuulid lendama. Ja sellest hetkest kadus igasugune sõbralik sünnipäev.
Kui viis minutit tagasi olime kõik üks tore sõpruskond, siis nüüd üritas igaüks leida parimat kohta, kust teisele kuul pihta saada ilma ise tabamust saamata.
Minu taktika: kui mind ei nähta, ei saa mind ka lasta. Ma sain üsna kiiresti aru, et niisama keset platsi ringi jooksmine ei ole kõige targem variant. Seega veetsin arvestatava osa mängust kas madalal, roomates või meie baasi valvates. Tulemus? Järgmisel päeval andsid küünarnukid päris hästi teada, et olin paar tundi mööda maad ringi vedelenud.
Aga vähemalt mind peaaegu kuulidega ei tabatudki. Nii et taktika töötas. Vähemalt minu jaoks.
Üks meist sai siiski natuke rohkem pihta. Kuul otse kaela pihta. Sinine muhk tuli päris korralik.
Enne mängu oli meile konkreetselt öeldud, et kael tuleks ära katta. Temal jäi see tegemata. Õnneks ütles ta ise kohe, et kõik on korras. Mis oli aga tema jaoks palju olulisem? See, et ta hakkas pärast kõigile tõestama, et tegelikult teda ikkagi välja ei lastud. Vend, sul on paintballikuuli jälg kaelas, aga okei.
Kolmas mäng oli konkurentsitult parim. Esimesed kaks olid juba väga head, aga kolmandas mängus tuli lõpuks see hetk, kus kõik läksid päriselt hasarti. Ülesanne oli lihtne: vastasmeeskonna lipp tuli ära varastada. See tähendas, et ainult peidus olemisest enam ei piisanud. Keegi pidi kaitsma, keegi edasi liikuma ja kuidagi tuli vastaste juurde jõuda nii, et sind enne maha ei võetaks. Ja nüüd lubage mul mainida ühte täiesti ebaolulist detaili:
Minu tiim võitis. Loomulikult.
Pärast kolme mängu olime higised, porised, väsinud ja vaidlesime ikka veel selle üle, kes kelle tegelikult välja lasi. Ehk siis täpselt sellises seisus, nagu pärast head paintballi olema peab. Ja siis otse parvsauna. See oli tegelikult kogu päeva parim osa.
Võtsime ise söögid ja joogid kaasa ning ülejäänud õhtu oli täielik vastand sellele, mis enne toimus. Enam ei pidanud kedagi jahtima. Parv viidi keset järve, sõime, tähistasime sünnipäeva, käisime saunas ja loomulikult hüppasime saunast otse vette. Ja uuesti sauna. Ja uuesti vette. Mingil hetkel lihtsalt istusime parvel, sõime torti ja rääkisime päeva parimatest hetkedest. Loomulikult sai kaelakuuli vend oma loo veel umbes seitse korda ära rääkida.
Kas teeksin oma 18. sünnipäeva uuesti samamoodi? Jah. Iga kell. Kõige parem oli see, et päev ei tundunud nagu mingi korraldatud sünnipäevaprogramm, kus kõik peavad kindlal ajal kindlat asja tegema.
Alguses oli paar tundi täielikku võistlust ja adrenaliini. Pärast läksime parvsauna, panime oma söögi lauale, hüppasime vette ja lihtsalt olime. Ja kui tavalisest sünnipäevast jäävad järgmiseks päevaks alles tordikarp ja hunnik pilte, siis sellest jäid lisaks: üks sinine kael, minu haiged küünarnukid, vaidlus selle üle, kes kelle välja lasi, ja teadmine, et minu tiim võitis lipumängu.
Minu meelest päris aus viis 18 saada.