Kuna 1.05 oli riiklik püha ja töölt vaba päev, siis otsustasime minna perega Paunkülla. Olin varem sotsiaalmeedias märganud reklaami, et neil on seal perepäev ja mingi näituse avamine. Pakkisime lapsed autosse ja sõitsime kohale. Ilm oli võrratu – peaaegu nagu suvi.
Kohale jõudes sai rahulikult ümbrust uurida ja tutvuda, mis üldse teha saab. Paadisadamas olid valmis pandud paadid ja vesirattad. Väljaku ühes otsas oli vibutiir ja teises otsas meisterdamise töötuba. Lapsed otsustasid alustada töötoast ja istusid laua taha, kus juhendaja neid tervitas ja putukate tegemine hakkas pihta. Meil oli abikaasaga aega veidi ringi käia, sest lastel läks meisterdamisega aega.
Me ei olnudki varem siin käinud. Tutvusime Paunküla Heaolukeskuse juhiga, kes rääkis, mis võimalused kompleksil on ning oli muidu muhe mees. Imestasime, miks me varem pole siia sattunud. Tegemisi jagub seal nii adrenaliinihuntidele kui ka rahulikele loodusearmastajatele. Isegi majutus olemas.
Ja juba kilkasidki lapsed meid vaatama kutsudes. Olid tõesti päris putukad ☺ Need tohtis meisterdajate juurde hoiule jätta kuniks me teisi tegevusi avastame. Leidsime kohviku küljelt kätepesu võimaluse ja liikusime edasi. Mikrofoniga teatati, et varsti ollakse valmis metsanäitust avama ja siis ka kohe esimesele giididega tuurile minema.
Jõudsin lugeda, et tegemist maalinäitusega, mis on üles pandud metsarajale. Rada ise pole õnneks pikk – 1,5 km. Lapsed jaksavad ilusti läbi käia. Tassida neid küll ei sooviks 😀 Kuulasime avakõned raja alguses ära ja liikusime inimmassiga metsa. Ei olnud ebameeldiv mass inimesi, kõigil oli ruumi olla. Ma pakun, et meid võis olla seal ligi sadakond.
Üks giid rääkis kunsti teemadest – kuidas teosed sündisid, kes on kunstnikud ja avaldas ka mõne toreda loo mõnest konkreetsest teosest. Näiteks oli seal üks kaasasündinud silmadefektiga rebane, mille üks laps oli joonistanud.
Kunstijuttude kõrvale rääkis teine giid looduselugusid – loomadest ja lindudest peamiselt. Jäi meelde hoiatus, et karuga ei tasu jamada. Kui ta läheduses, siis tasub vaikselt taganeda. Kui ta on püsti kahe käpa peal, siis ta püüab paremini näha, sest tema silmanägemine on üsna halb. Paaniliselt joosta ei tohi. Lood olid toredad ja harivad. Mets oli tõeliselt kaunis – puudealune õitsvaid sinililli ja ülaseid täis. Linnud laulsid ja puudel pungad rohekad. Meie matk kestis ligi tund aega, sest lugusid oli palju ja tegime mitmeid peatusi.
Tuurilt tagasi tulles oli lastel kõhud tühjad. Suundusime kohviku poole. Abikaasa arvas, et ta piirdub võileibadega, aga lapsed nõudsid kartulisalatit. Söögid-joogid käes istusime telgis valmis pandud laudade taha, sest päike oli harjumatult palav. Milline kartulisalat – sellest võiks eraldi peatüki kirjutada. Nii maitsvat salatit ei olegi saanud. Avastasime, et telgis oli üks tüdruk, kes maalis oma metsaasuka pilti. Tegemist oligi performanciga, kus viimane näituseraja maal valmis. Nii huvitav oli jälgida, kuidas see käib. Pärast viidi see metsarajale ja kinnitati oma kohale.
Kõhud täis, liikusime edasi paadisadama poole. Vahepeal tuli meile vastu päästevestiga koer. Teda võis paitada – tegemist oli veepäästekoeraga. Ma ei teadnudki, et Eestis sellised üldse on. See oli Newfoundlandi koer nimega Elvis, kes lasi end rõõmuga lastel paitada ja kallistada. Suur, karvane ja musta värvi. Jalutasime temaga koos vee poole ja ta näitas meile, kuidas ta veest mänguasja toob ja hiljem ka keset vett paadist välja hüppab. Nii lahe!
Võtsime perega paadi ning aerutasime veehoidla peal. Päästevestid olid kohapeal olemas ja isegi meie väike tütar leidis endale sobiva suuruse. Paate ja vesirattaid oli vee peal teisigi. Saime lõbusalt vastutulijatele lehvitada ning oma tiiru lõppedes sadamasse tagasi tulla.
Kell oli märkamatult juba 17.00 saanud. Oli üks ütlemata tore päev. Võtsime laste putukad, tänasime peremeest ja läksime koju. Tuleme kindlasti tagasi ja soovitame teistelegi.