Kui kolleegid pakkusid, et lähme E-Fatbike-iga Paunküla Heaolukeskuse radadele sõitma, oli mu esimene mõte: miks mitte, ratas on ju ratas. Olen tavalise rattaga nii suvel sõitnud kui ka muul ajal metsas tiirutanud. Mis see talvine versioon siis nii väga teistsugune saab olla?

Spoiler: on küll.

Alguses tundsin kerget kahtlust – seisin seal, kiiver peas ja vaatasin neid laiu rehve mõttega, et see näeb pigem välja nagu mingi miniatuurne maastikusõiduk kui jalgratas. Lumi oli maas, mets vaikne, õhk krõbe.

Ja peas tiksus vaid üks ja sama mõte:
Kevadel olen tavalise rattaga, vihmase ilmaga, korraliku matsu maha pannud ja nüüd siis otsustasin täitsa talvel sõitma minna? No vaatame siis, saab mis saab.

Instruktaaž oli lihtne. Näidati, kuidas käike kasutada, kuidas elektriline abimootor töötab. Kõik tundus loogiline. Lihtne. Peaaegu liiga lihtne.

Siis tuli see hetk, kus pidin päriselt sõitma hakkama.

Okei… see ei ole “lihtsalt ratas”.

Esimesed meetrid olin väga ettevaatlik, sest lumi rehvide all tundus jube kahtlane. Aga ma ei oodanud, et tunnetus on nii stabiilne. Need laiad rehvid lihtsalt hoidsid. Ei mingit libisemist, ei mingit ebakindlust.

Ja siis vajutasin natuke tugevamalt pedaalile. Esimene väiksem tõus tuli isegi kiiremini, kui arvasin. Mõtlesin korraks: “no nüüd läheb raskeks”, aga ei läinud. Elektriline abi tuli mängu täpselt nii palju, et ma tundsin end tugeva ja julgena.

Ja see oligi murdepunkt. Sain aru, et see ei ole lihtsalt jalgrattasõit. See on täiesti omaette kogemus.

Talvine mets + kiire liikumine = ootamatu eufooria

Mingil hetkel sõitsime mööda kitsamat metsarada. Lumi sädeles päikese käes. Hingamine oli kiirem. Põsed õhetasid külmast ja liikumisest. Aga ma naeratasin. Mitte viisakalt, vaid päriselt.

Seal oli mingi kummaline kombinatsioon rahust ja adrenaliinist. Ühest küljest oled keset vaikset loodust. Teisest küljest liigud piisavalt kiiresti, et tekiks väike hasart.

Iga kurv oli põnev. Iga tõus väike väljakutse. Iga laskumine… no see oli lihtsalt äge.

Järsku märkasin, kuidas mu kiirus ja vabaduse tunne tõusevad ja kui vale mu algne mõte oli olnud.

E-Fatbike ei ole lihtsalt ratas ja talvine sõit ei eristu suvisest vaid temperatuuri pärast. See on täiesti teistsugune tunne. Talvine maastik, laiad rehvid, elektriline tugi ja see, kuidas sa saad sõita kohtadesse, kuhu tavalise rattaga isegi ei mõtleks minna.

Minu enesekindlus kasvas üllatavalt kiiresti. Alguses olin pigem ettevaatlik ja natuke skeptiline. Matka keskel mõtlesin juba, et võiks tempot tõsta. Viimastel kilomeetritel tundsin end nagu oleks seda varemgi teinud.

Kui tagasi alguspunkti jõudsime, oli kehas mõnus väsimus. Mitte selline, mis paneb diivanile kukkuma, vaid selline, mis ütleb: saavutasid täna midagi head, midagi uut.

Nii et… kas ma soovitaks?

Kui sa arvad nagu mina alguses, et “ratas on ratas”, siis ma ütlen ausalt – mine proovi!

E-fatbike talvisel metsarajal Paunküla Heaolukeskuse juures ei ole lihtsalt sport. See on väike seiklus, väike eneseületus ja suur murdepunkt. Võib olla ka sõltuvusttekitav 😉

Vahel piisab vaid ühest sellisest kogemusest, et muuta oma arvamust täielikult.

Mina läksin sinna kerge skepsisega. Tulin tagasi mõttega: “millal me uuesti läheme?“🚴‍♂️🌲

The post “Ratas on ju ratas…” – kuni ma proovisin Paunkülas E-Fatbike-i first appeared on Paunküla Heaolukeskus.